Molübdeen

Teemad: molübdeen · puudus · annustamine · imendumine · koostoimed · kõrvaltoimed

Molübdeen on mineraalaine, mida keha vajab väikestes kogustes, kuid ilma milleta ei toimiks mitmed elutähtsad ainevahetusprotsessid. See toimib nelja ensüümi kofaktorina, aidates lagundada sulfiteid, puriine ja teisi ühendeid, mida keha muidu kahjutuks teha ei suudaks. Enamik inimesi pole sellest mineraalainest kunagi kuulnud – ja põhjus on lihtne: molübdeeni puudust ei ole tervetel täiskasvanutel praktiliselt kunagi dokumenteeritud.¹

Mis on molübdeen?

Molübdeen on mikroelement, mida leidub mullas ja taimses toidus peamiselt molübdaatioonina. Kehasse jõudes seondub see molübdopteriiniks nimetatava orgaanilise ühendiga, moodustades nn molübdeenikofaktori – struktuuri, mis aktiveerib neli inimese ensüümi.² Ilma selle kofaktorita ei suudaks need ensüümid oma tööd teha, olenemata sellest, kui palju molübdeeni organism toidust saab.

Erinevalt paljudest teistest mineraalainetest ei ole molübdeen keha jaoks struktuurne ehitusmaterjal – see ei lähe luude ega kudede koostisesse. Selle roll on puhtalt katalüütiline: aidata teistel molekulidel kiiremini ja tõhusamalt muutuda. See teebki molübdeeni huvitavaks erandiks – vajadus on väike (mikrogrammides, mitte milligrammides), kuid mõju ulatub sulfiti detoksifikatsioonist kuni kusihappe tootmiseni.

Molübdeeni imendumine on erakordselt tõhus võrreldes paljude teiste mineraalainetega. Toidust omastatakse suur osa saadud molübdeenist, kusjuures toidulisandina võetav molübdeen imendub veelgi paremini kui toidus looduslikult seotud molübdeen.² Keha ei talleta molübdeeni pikaajaliselt suurtes kogustes – üleliigne kogus eritub neerude kaudu uriiniga, mis on ka põhjus, miks toksilisus on haruldane.

Molübdeeni roll organismis – neli ensüümi

Iga molübdeenisõltuv ensüüm täidab kehas kitsalt piiritletud, kuid asendamatut ülesannet. Kõik neli kuuluvad kahte perekonda selle järgi, kuidas molübdeen ensüümi struktuuriga seondub.²

Sulfitoksüdaas muudab sulfitid sulfaatideks. Sulfitid tekivad organismis väävlit sisaldavate aminohapete (metioniini ja tsüsteiini) lagunemisel, kuid neid lisatakse ka toidule säilitusainena – näiteks veini, kuivatatud puuviljadesse ja marineeritud toodetesse. Ilma toimiva sulfitoksüdaasita võiksid sulfitid kehas kuhjuda, mis võib tundlikel inimestel põhjustada peavalu või hingamisraskusi.

Ksantiinoksüdaas katalüüsib puriinide muutumist kusihappeks – see on viimane samm, mille kaudu keha lagunenud DNA ja RNA komponente organismist väljutab.² See ensüüm on ka põhjus, miks liigne molübdeen (mitte selle puudus) on seotud kusihappe kuhjumisest tingitud vaevustega – rohkem molübdeeni tähendab aktiivsemat ensüümi ja rohkem kusihapet.

Aldehüüdoksüdaas aitab lagundada aldehüüde – ühendeid, mis tekivad muu hulgas alkoholi ainevahetusel maksas, ning osaleb ka teatud ravimite metabolismis.

mARC (mitokondriaalne amidoksiimi redutseeriv komponent) on neist neljast kõige hiljem avastatud ja kõige vähem uuritud ensüüm, mis eeldatavasti osaleb maksa ja neerude detoksifikatsiooniprotsessides.²

Ainus Euroopa Liidus lubatud terviseväide molübdeeni kohta puudutab just esimest funktsiooni: molübdeen aitab kaasa väävlit sisaldavate aminohapete normaalsele ainevahetusele.⁴ See ei ole juhus – sulfitoksüdaasi roll on ainus molübdeeni funktsioon, mille kohta on piisavalt teaduslikke tõendeid, et Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) on selle ametlikult kinnitanud.

Huvitav on see, et inimesel on teadaolevalt vaid neli molübdeenisõltuvat ensüümi, samas kui bakterites tunneb teadus neid kümneid – sealhulgas nitrogenaasi, mis võimaldab teatud mikroorganismidel õhulämmastikku siduda.

Molübdeeni allikad toidus

Molübdeeni parimad toiduallikad on kaunviljad, teraviljad ja pähklid — täpselt need toidugrupid, mida Balti köök traditsiooniliselt rohkelt sisaldab.² Läätsed, oad ja kikerherned annavad kokku suurima osa toiduga saadavast molübdeenist: keskmine portsjon keedetud kaunvilju sisaldab tavaliselt 50–200 mikrogrammi molübdeeni, olenevalt liigist.

USA suures toitumisuuringus (Total Diet Study) mõõdeti meeste keskmiseks molübdeenitarbimiseks 109 mikrogrammi ja naiste omaks 76 mikrogrammi päevas — mõlemad näitajad ületavad EFSA piisavat kogust.⁶ See selgitab, miks molübdeeni puudus on äärmiselt haruldane: tavapärane segatoit annab juba märkimisväärse varu.

Erinevalt loomsest toidust, mille toitainesisaldus on suhteliselt stabiilne, sõltub taimede molübdeenisisaldus otseselt kasvupinnase molübdeenikontsentratsioonist.⁷ Sama taim võib erineval mullal kasvatatuna sisaldada oluliselt erinevas koguses molübdeeni — mistõttu on toidutabelites esitatud arvud alati orienteeruvad, mitte täpsed. Ametlikud toitumisandmebaasid (nt USDA) ei kajasta molübdeeni sisaldust süstemaatiliselt, mistõttu tuginevad ülaltoodud vahemikud koondatud hinnangutele, mitte ühele kindlale analüüsile — see ei muuda üldpilti (kaunviljad on parim allikas), kuid täpseid grammipõhiseid koguseid ei tasu võtta absoluutsetena.

Kui palju molübdeeni on vaja?

EFSA (Euroopa Toiduohutusamet) ei ole molübdeenile määranud tavapärast keskmist vajadust (PRI), vaid ainult piisava koguse (AI, Adequate Intake) — see erineb enamikust teistest mineraalainetest ja tuleneb sellest, et molübdeeni täpse vajaduse hindamiseks pole piisavalt uuringuid.¹ Aluseks võeti väike tasakaaluuuring, kus tervete täiskasvanud meeste molübdeenitasakaal püsis stabiilsena juba 22 mikrogrammi juures päevas — sellele lisati ohutusvaru, mille tulemusel kujunes AI-ks 65 mikrogrammi. Praktilises mõttes tähendab see, et täiskasvanu molübdeeni päevane vajadus on suhteliselt väike võrreldes paljude teiste mineraalainete vajadusega ja tavapärane molübdeeni annus toidulisandites (50–500 µg) jääb selgelt allapoole ohutuspiiri.

[annus]

Praktikas tähendab see, et mitmekesist toitu sööv täiskasvanu saab oma molübdeenivajaduse tavaliselt kaetud juba paari portsjoni kaunviljade või täisteratoodetega päevas, ilma et oleks vaja pidada täpset arvestust.⁶ EFSA kasutatavate ühikute vahe — AI, PRI, UL ja NRV — kohta on tähtis mõista, sest need mõisted mõjutavad seda, kuidas iga toitaine soovitust tuleks tõlgendada.

Molübdeeni puudus — kas see on üldse võimalik?

Tervetel täiskasvanutel ei ole toitumisest tingitud molübdeenipuudust siiani dokumenteeritud.¹ See on erandlik olukord — enamiku teiste mineraalainete puhul on puudusjuhtumeid vähemalt haruldastes tingimustes kirjeldatud, kuid molübdeeni puhul on organismi varu ja imendumisvõime nii tõhusad, et isegi kesine toitumine katab tavaliselt vajaduse.

Ainsad dokumenteeritud puudusjuhtumid on tekkinud patsientidel, kes said pikka aega parenteraalset ehk veenisisest toitmist ilma mikroelementideta. Sellistel patsientidel on kirjeldatud ärrituvust, kiirenenud südametegevust, kiiret hingamist ja seerumi madalat kusihappetaset — sümptomid taandusid pärast 300 mikrogrammi ammooniummolübdaadi manustamist päevas 30 päeva jooksul.³ Need on ka ainsad kirjanduses teadaolevad molübdeeni puuduse sümptomid — tavapärase toitumise korral selliseid nähte ei esine.

Eraldi seisund on geneetiline haigus molübdeenikofaktori puudulikkus (Moco deficiency) — harva esinev pärilik haigus, mille korral organism ei suuda molübdopteriini üldse sünteesida. See on tõsine, sageli lapseeas avalduv haigus, mida ravitakse meditsiiniliselt, mitte toidu ega toidulisandiga — seda ei tohi segi ajada tavapärase toitumisega seotud puudusega.

Kas molübdeeni tasub toidulisandina võtta?

Apteegis küsitakse aeg-ajalt, kas on mõtet osta molübdeen toidulisandina, kui seda saab niigi toidust. Enamikul inimestel, kes söövad mitmekesist toitu, ei ole molübdeeni toidulisandina vaja.⁷ Turul leiduvad molübdeeni toidulisandid sisaldavad tavaliselt naatriummolübdaati või ammooniummolübdaati — mõlemad imenduvad hästi ja on odavad. Turundatakse ka molübdeeni kelaatvorme (näiteks glütsinaati) kui „paremini imenduvaid“, kuid võrdlevaid uuringuid, mis seda kinnitaksid, ei ole.

Praktikas võib molübdeeni toidulisand olla põhjendatud mõne kitsa riskirühma puhul: madala molübdeenisisaldusega pinnasega piirkondade elanikud, rohkesti alkoholi tarvitavad inimesed (kelle aldehüüdoksüdaasi koormus on suurem) või inimesed, kes saavad pikaajalist parenteraalset toitmist.³ Eesti pinnas ei ole eriti molübdeenivaene ja tüüpiline kohalik toit sisaldab piisavalt kaunvilju ja teravilju, mistõttu on eraldi toidulisand enamiku Eestis elavate inimeste jaoks tõenäoliselt tarbetu.

Liigne molübdeen ja vase koostoime

Kui molübdeeni puudus on peaaegu olematu probleem, siis molübdeeni liigtarbimine — peamiselt toidulisanditest või tööalasest kokkupuutest — on reaalsem risk. Kliiniliselt kõige olulisem teadaolev koostoime on molübdeeni koostoime vasega ning lisaks väärib tähelepanu mõju kusihappe tasemele. Seega väärivad lähemat vaatamist kaks mehhanismi.

Esiteks suurendab liigne molübdeen ksantiinoksüdaasi aktiivsust, mis tõstab kusihappe taset ja võib tekitada podagrataolisi sümptomeid. Armeenia piirkonnas, kus pinnase suur molübdeenisisaldus tõstis elanike päevase tarbimise 10–15 milligrammini — üle 150 korra suuremaks soovituslikust kogusest —, täheldati just selliseid sümptomeid.³ Sarnast seost on kirjeldatud ka tööalase kokkupuute korral — ühes juhtumiuuringus dokumenteeriti podagra teke elektrikul, kelle töö hõlmas pidevat kokkupuudet molübdeeniga.⁵

Teiseks häirib liigne molübdeen vase imendumist, moodustades vasega tiomolübdaate — ühendeid, mis muudavad vase organismile kättesaamatuks.³ See mehhanism on väga hästi tõestatud mäletsejalistel (lammastel ja veistel), kellel põhjustab karjamaarohus sisalduv liigne molübdeen surmavat vasepuudust. Inimestel on mõju tagasihoidlikum, kuid see on dokumenteeritud ka suurte annuste pikaajalisel tarbimisel (üle 1 mg päevas).

Oluline: EFSA on määranud täiskasvanu ülempiiriks 0,6 mg (600 µg) päevas. Tavapärase toidulisandi annused (50–500 µg) jäävad sellest allapoole, kuid mitme preparaadi samaaegne kasutamine võib piiri ületada.

Vase ja molübdeeni koostoime pole ainus näide sellest, kuidas mineraalained üksteist mõjutavad — sarnaseid mehhanisme kirjeldatakse ka tsingi ja C-vitamiini koosvõtmise puhul, kus üks aine mõjutab teise imendumist.

Proviisori kommentaar

Molübdeeni kohta küsitakse apteegis harva — enamasti siis, kui inimene on ostnud mitmekomponendilise mineraalainete kompleksi ja märganud koostisosade nimekirjas tundmatut ainet. See erineb üsna palju enamikust teistest mineraalainetest, mille kohta küsitakse konkreetse vaevuse tõttu.

Vähetuntud fakt: molübdeen on üks väheseid mineraalaineid, mille puhul liigne kogus, mitte puudus, on praktikas ainus reaalne mure — ja isegi see eeldab pikaajalist suurte annuste tarbimist, milleni tavapärase toidulisandi kasutamisel praktiliselt ei jõuta.

Kolm praktilist soovitust:

• Eraldi molübdeenipreparaati ei ole enamikul juhtudel vaja — vajadus on peaaegu alati kaetud tavatoiduga, eriti kui menüüs on kaunvilju ja teravilju.
• Kui kasutad korraga mitut mineraalainete kompleksi (nt eraldi maksatoetuse preparaati ja üldist multivitamiinipreparaati), kontrolli, et molübdeeni koguannus jääks selgelt alla 600 mikrogrammi.
• Kelaatvormi eest ei tasu maksta rohkem kui tavalise naatriummolübdaadi eest — biosaadavuse erinevus ei ole tõendatud.

Molübdeenipreparaat võib olla põhjendatud spetsiifilistes olukordades — näiteks arsti järelevalve all pikaajalise parenteraalse toitmise korral —, kuid tavapärase igapäevase toitumise kõrval ei ole see enamiku inimeste jaoks vajalik.

Teistest mineraalainetest annab põhjaliku ülevaate ka kaltsiumi artikkel, kus käsitletakse sarnaseid küsimusi annustamise ja koostoimete kohta.

KKK

Kas molübdeeni on vaja toidulisandina võtta?

Enamikul inimestel, kes söövad mitmekesist toitu, ei ole eraldi molübdeenipreparaati vaja. Kaunviljad, teraviljad ja pähklid katavad tavaliselt päevase vajaduse.

Mis vahe on molübdeeni vormidel — naatriummolübdaat, ammooniummolübdaat ja kelaat?

Kõik levinud vormid imenduvad hästi. Kelaatvorme turundatakse kui „paremini imenduvaid“, kuid seda väidet toetavaid võrdlevaid uuringuid ei ole.

Kas molübdeen häirib vase imendumist?

Suurtes kogustes jah — molübdeen moodustab vasega tiomolübdaate, mis muudavad vase organismile kättesaamatuks. Tavapärased toidulisandi annused (50–500 µg) jäävad üldjuhul allapoole ohtliku koguse piiri.

Millised toidud sisaldavad kõige rohkem molübdeeni?

Kõige rohkem sisaldavad seda kaunviljad — läätsed, oad ja kikerherned — ning teraviljad ja pähklid.

Kas molübdeeni puudus on Eestis üldse võimalik?

Tervetel täiskasvanutel ei ole toitumisest tingitud puudust dokumenteeritud. Eesti pinnas ja tüüpiline toit ei ole eriti molübdeenivaesed.

Kui palju molübdeeni on liiga palju?

EFSA on määranud täiskasvanu ülempiiriks 0,6 mg (600 µg) päevas. Suurem tarbimine pikema aja jooksul on seotud podagrataoliste sümptomite ja vase omastamise häiretega.

Mis on molübdeenikofaktori puudulikkus?

See on harva esinev geneetiline haigus, mille korral organism ei suuda molübdopteriini sünteesida. See erineb täielikult tavapärasest toitumisest tingitud molübdeenivaegusest ja vajab meditsiinilist ravi.

Allikad

1. EFSA NDA Panel. Scientific Opinion on Dietary Reference Values for molybdenum
2. Novotny JA. Molybdenum Nutriture in Humans
3. Linus Pauling Institute, Oregon State University. Molybdenum – Micronutrient Information Center
4. Euroopa Toiduohutusamet (EFSA). Lubatud terviseväited toidu kohta
5. Selden AI et al. Occupational molybdenum exposure and a gouty electrician
6. National Institutes of Health, Office of Dietary Supplements. Molybdenum – Health Professional Fact Sheet
7. Toitumine.ee. Molübdeen

Teemad: molübdeen · puudus · annustamine · imendumine · koostoimed · kõrvaltoimed