Molübdeeni puudus ja üledoos: kas on põhjust muretseda?

Teemad: molübdeen · puudus

Molübdeen on mineraalaine, mida keha vajab vaid mikrogrammides, kuid selle puudumisel ei toimiks neli olulist ensüümi – need lagundavad väävlit sisaldavaid aminohappeid, puriine ja aldehüüde. Enamikul inimestel piisab molübdeeni toidust täielikult, mistõttu tekib apteegis ja kalkulaatorite juures sageli sama küsimus: kas minu tase võiks liiga madal või liiga kõrge olla? Molübdeeni puudus on üks vähestest toitumisküsimustest, kus lühivastus on peaaegu alati “ei” – ja seda tasub lähemalt selgitada, mitte lihtsalt uskuda.

Kui haruldane on molübdeeni puudus tegelikult?

Siin ei ole tegemist retoorilise liialdusega. 2023. aastal avaldatud Põhjamaade Toitumissoovituste taustaülevaade, mis koondas kogu senise teaduskirjanduse, jõudis konkreetse järelduseni: tervetel inimestel ei ole teadaolevalt ühtegi kirjeldatud juhtu, kus dieedist tulenev molübdeenipuudus oleks avaldunud kliiniliste sümptomitena.¹ See ei ole “puudub piisavalt tõendeid” tüüpi ettevaatlik sõnastus – see on tõdemus, et vaatamata aastakümnetepikkusele uurimisele pole tervel inimesel toitumuslikku molübdeenipuudust lihtsalt kunagi nähtud.

Põhjus peitub molübdeeni enda omadustes. Aine imendub toidust erakordselt hästi – 40–100% tarbitud kogusest, olenevalt allikast – ning seda leidub laialdaselt tavapärastes toiduainetes: kaunviljades, teraviljatoodetes, pähklites ja maksas. Põhjamaades, sealhulgas Eestis, annab tüüpiline toidulaud 100–170 mikrogrammi molübdeeni päevas, mis ületab selgelt täiskasvanu 65-mikrogrammise piisava päevase koguse (AI).¹ Puudus vajaks olukorda, kus see rikkalik ja lai toiduallikate ring on korraga suletud – ja selline olukord tekib peaaegu eranditult haiglaravi kontekstis, mitte tavapärase toitumise juures.

Ainuke dokumenteeritud puudusjuhtum – mida see meile ütleb

Kogu tänapäevane arusaam sellest, milline üldse näeb välja molübdeeni puuduse sümptomid täiskasvanul, tugineb sisuliselt ühele juhtumile. 1981. aastal kirjeldasid Abumrad ja kolleegid patsienti, kes oli pikaajaliselt täielikul parenteraalsel ehk veenisisesel toitmisel ilma molübdeenita – tema toitumine käis täielikult mööda seedetraktist, mistõttu tavapärane toiduallikate rohkus ei saanud kompenseerida.²

Patsiendil tekkisid ärrituvus, kiirenenud südametegevus, kiire hingamine ning ebatavaliselt madal kusihappetase veres – viimane on molübdeenist sõltuva ksantiinoksüdaasi ensüümi töö otsene peegeldus. Kui patsiendile hakati manustama 300 mikrogrammi ammooniummolübdaati päevas, taandusid sümptomid 30 päeva jooksul täielikult.² See on ühtaegu murettekitav ja rahustav lugu: murettekitav, sest see näitab, kui olulised need neli ensüümi tegelikult on; rahustav, sest tingimused, mis selleni viisid – täielik veenisisene toitmine ilma mikroelementideta nädalate või kuude kaupa – ei puutu tavaelu toitumisküsimustesse üldse.

Miks just need sümptomid? Kui molübdeen puudub, ei suuda ksantiinoksüdaas puriine korralikult lagundada ning sulfitoksüdaas ei suuda väävlit sisaldavaid aminohappeid metaboliseerida. Tulemuseks on ebatavalikult madal kusihappetase (kuna kusihape on just selle ensüümi lõpp-produkt) ning kuhjuvad vaheühendid, mis mõjutavad südame- ja hingamissüsteemi. See on ka põhjus, miks molübdeeni puuduse sümptomid täiskasvanul erinevad enamiku teiste mineraalainete puuduse tunnustest – need ei ole mittespetsiifilised (väsimus, loidus), vaid seotud konkreetsete biokeemiliste mõõdikutega, mida saab vereanalüüsist tuvastada.

[annus]

Millal peaks puuduse peale üldse mõtlema?

Kuna toitumuslik puudus on nii haruldane, on mõttekam küsida vastupidist: millised on need harvad olukorrad, kus see teoreetiliselt saaks tekkida? Kolm rühma väärivad tähelepanu.

Esimene ja kõige tugevamalt tõendatud risk on pikaajaline parenteraalne toitmine ilma mikroelementide lisamiseta – täpselt see olukord, mis põhjustas ainsa teadaoleva juhtumi. Teine, palju hüpoteetilisem risk seondub väga suure alkoholitarbimisega, kuna alkoholi lagundamisel kasutatav aldehüüdoksüdaas on üks neljast molübdeenist sõltuvast ensüümist ning selle koormus võib suureneda.¹ Kolmandaks on kirjanduses mainitud madala molübdeenisisaldusega pinnasega piirkondi maailmas, kus taimne toit sisaldab tavapärasest vähem molübdeeni – Eesti mullad ei kuulu selliste piirkondade hulka.

Keskmise Eesti elaniku jaoks, kes sööb mitmekesist toitu – kaunvilju, teravilju, pähkleid –, ei ole ükski neist kolmest olukorrast praktikas asjakohane. Kui soovid teada, milliste toitude kaudu molübdeeni täpsemalt saad, annab molübdeeni toiduallikate ülevaade/ konkreetsed kogused portsjoni kohta.

Geneetiline molübdeenikofaktori puudulikkus – hoopis teine haigus

Siinkohal on oluline eristada kaht täiesti erinevat asja, mida sama sõna “puudus” kergesti segamini ajab. Kõik eelnev käsitles toitumuslikku molübdeenipuudust. Olemas on ka molübdeeni kofaktori puudulikkus, ametliku nimega molübdeenikofaktori puudulikkus (MoCD) – harvaesinev geneetiline haigus, mille puhul organism ei suuda ise sünteesida molübdopteriini, ühendit, mida molübdeen vajab ensüümide aktiveerimiseks. See ei ole toitumisprobleem ega parane toidu ega toidulisandiga.

Oluline: MoCD on meditsiiniline diagnoos, mitte toitumisküsimus. Kui su laps on saanud selle diagnoosi, tegeleb temaga geneetik või lastearst – see artikkel ei asenda meditsiinilist nõustamist.

MoCD on autosoom-retsessiivne haigus, mille esinemissagedus on hinnanguliselt 1 juhtum 100 000–200 000 sünni kohta. Enamikul juhtudest (umbes kaks kolmandikku) on põhjuseks MOCS1-geeni mutatsioon, ülejäänud juhtudel peamiselt MOCS2.³ Haigus avaldub tavaliselt esimese elunädala jooksul: laps sünnib näiliselt tervena, kuid tekivad toitmisraskused ja ravile allumatud krambid. Kuna kõik neli molübdeenist sõltuvat ensüümi lakkavad korraga töötamast, kuhjuvad organismi toksilised vaheühendid, mis kahjustavad eelkõige närvisüsteemi arengut.³

Kuidas seda vastsündinul üldse ära tunda? Just siit tulevad mängu laboratoorsed näitajad.

Diagnoosimine käib laboratoorsete näitajate kaudu – madal kusihappetase koos kõrgenenud sulfiti tasemega uriinis viitab tugevalt haigusele – ning kinnitatakse geneetilise testiga.⁴ Varajane ravi (tsükliline PMP-asendusravi) on viimastel aastatel oluliselt parandanud MoCS1-tüüpi haigusega laste prognoosi, kuigi tegemist on endiselt raske ja elukvaliteeti oluliselt mõjutava seisundiga.

Miks on see eristus praktikas oluline? Kui vanemad kuulevad diagnoosi “molübdeenikofaktori puudulikkus”, võib esimene impulss olla otsida infot toidu või toidulisandi kohta – täpselt sama teema, mida see artikkel muidu käsitleb. Kuid MOCS1- või MOCS2-geeni mutatsiooniga lapsel ei aita see, kui talle antakse rohkem molübdeeni sisaldavat toitu või isegi otse molübdeeni preparaati, sest probleem ei ole ainese kättesaadavuses, vaid organismi suutmatuses seda ensüümide juures ära kasutada. See on põhimõtteliselt erinev olukord sellest, mida käsitleti eelmistes sektsioonides – ja just seetõttu ei kuulu see kalkulaatori tulemuste ega toidulisandi annustamise juurde.

Need kaks seisundit ei ole omavahel praktiliselt seotud – geneetilise defektiga last ei aita see, kui vanemad hakkavad talle molübdeeni rikkalikumat toitu pakkuma, sest probleem ei ole toidus, vaid organismi võimetuses molübdeeni kasutada.

Kui palju molübdeeni on liiga palju?

Kui puudus on peaaegu olematu probleem, siis kas vastupidine risk – molübdeeni üledoos ehk liigne tarbimine – on reaalsem? Osaliselt jah, kuid ka siin on põhjust rahulikuks jääda. EFSA on määranud täiskasvanu piisavaks päevaseks koguseks (AI) 65 mikrogrammi ja molübdeeni ülempiiriks (UL) 0,6 milligrammi ehk 600 mikrogrammi päevas – see tähendab, et ohutu vahemik on üsna lai.⁵ Huvitav nüanss: USA vastav soovitus (IOM/NASEM) on madalam, 45 mikrogrammi päevas – see ei ole aga sama tüüpi näitaja, vaid RDA (soovituslik kogus enamiku inimeste jaoks), samas kui EFSA väärtus on AI (piisav kogus, kus kindlat vajaduse künnist ei ole veel täpselt tuvastatud). Erinevad arvutusmeetodid annavad erineva tulemuse, kuid mõlemad jäävad samasse suurusjärku.¹

Oluline on siinkohal mõista, miks molübdeeni ülempiir on üldse nii kõrgele seatud võrreldes piisava kogusega – vahe on peaaegu kümnekordne (65 µg vs 600 µg ehk ligikaudu 9-kordne). See erineb näiteks A-vitamiinist, kus PRI (750 µg) ja UL (3000 µg) vahe on 4-kordne, või seleenist, kus AI (70 µg) ja UL (255 µg) vahe on vaid 3,6-kordne. Lai ohutusvahemik tähendab praktikas, et isegi mõõdukas eksimus annustamises ei too kaasa kohest riski.

Toiduga seda piiri ületada on ebareaalne – selleks peaks sööma erakordselt suurtes kogustes kaunvilju iga päev, pikaajaliselt. Ajaloolisi näiteid kõrgest tarbimisest (geograafiliselt erilised, väga molübdeenirikka mullaga piirkonnad; tööalane kokkupuude) ning vase imendumise häirumise mehhanismi on juba põhjalikult kirjeldatud molübdeeni pillar-artiklis/ – need detailid siin ei kordu.

Tähtsam küsimus tavainimesele on aga hoopis teine: kas tavapärased toidulisandi annused suudavad seda piiri üldse ohustada?

Kas tavatoidulisandi annustega on üleannustamise oht reaalne?

Lühivastus: praktiliselt mitte. Turul müüdavad molübdeenipreparaadid sisaldavad tavaliselt 50–500 mikrogrammi annuse kohta – see jääb selgelt allapoole 600-mikrogrammist ülempiiri, isegi kui arvestada toidust saadav kogus juurde.⁵ Reaalne risk tekib vaid siis, kui kasutatakse korraga mitut mineraalainete kompleksi – näiteks eraldi molübdeenipreparaati ja lisaks multivitamiini, mis samuti molübdeeni sisaldab – ning koguannus hakkab kuhjuma.

Molübdeeni kõrvaltoimed liigtarbimise korral on enamasti tagasihoidlikud ja pöörduvad: väsimus, peavalu, harvem liigesvalu. Erinevalt näiteks D-vitamiinist, mille puhul puudus on Eestis tegelikult üsna levinud probleem/ ja vajab regulaarset tähelepanu, on molübdeeni puhul mõlemad äärmused – nii puudus kui üledoos – pigem teoreetilised riskid, mis vajavad enne muretsemist väga spetsiifilisi eeltingimusi.

Proviisori kommentaar

Ühel korral tuli apteeki naine, kes oli terve nädalavahetuse veetnud internetis lugedes oma toitainete kalkulaatori tulemusi ja jõudnud järeldusele, et tema molübdeenitase on “murettekitavalt madal”. Tegelikkuses selgus lühikese vestluse käigus, et ta oli lihtsalt kolm päeva toidupäevikusse valesti oma hommikusöögi kirja pannud – reaalset probleemi ei olnud. See on üsna tüüpiline stsenaarium: muret tekitab enamasti tundmatus ja kalkulaatori number, mitte reaalne sümptom.

Vähetuntud fakt: molübdeen on üks väheseid mineraalaineid, mille kohta kogu teaduskirjandus tugineb sisuliselt ühele juhtumile 1981. aastast, kui räägime toitumuslikust puudusest.² See ei ole väljajätmine ega puudulik uurimine – see peegeldab tõsiasja, et aine on toidus nii laialt levinud ja nii hästi imenduv, et puudus lihtsalt ei teki tavapärastes tingimustes.

Kolm praktilist soovitust:

• Kui su toitainete kalkulaator näitab madalat molübdeeni taset, kontrolli enne muretsemist, kas tegemist on tegelikult ebatäieliku toidupäeviku, mitte reaalse riskiga – enamasti piisab juba mõnest portsjonist kaunvilju nädalas.
• Kui kasutad korraga mitut mineraalainete kompleksi, veendu, et koguannus jääks selgelt alla 600 mikrogrammi päevas – see on lihtne, kuid sageli unustatav kontroll.
• Ära aja segi geneetilist molübdeenikofaktori puudulikkust (MoCD) tavapärase toitumisküsimusega – kui lapsel on selline diagnoos, on tegemist meditsiinilise, mitte toitumisliku olukorraga.

Molübdeenipreparaat ise võib olla põhjendatud kitsas rühmas – näiteks arsti järelevalve all oleval pikaajalisel parenteraalsel toitmisel –, kuid valdava enamiku inimeste jaoks ei ole ei puudus ega üledoos midagi, mille pärast igapäevaselt muretseda.

KKK

Kas molübdeeni puudus on ohtlik?

Tervel täiskasvanul on toitumuslik molübdeenipuudus praktiliselt olematu risk – dokumenteeritud on vaid üks juhtum maailmas, ja see oli seotud pikaajalise haiglaravi, mitte tavatoitumisega.

Millised on molübdeeni puuduse sümptomid?

Ainsa teadaoleva juhtumi põhjal olid sümptomiteks ärrituvus, kiirenenud südametegevus, kiire hingamine ja madal kusihappetase veres. Need taandusid molübdeeni manustamisega.

Kui palju molübdeeni on liiga palju?

EFSA on määranud täiskasvanu ülempiiriks 600 mikrogrammi (0,6 mg) päevas. Tavapärased toidulisandi annused (50–500 µg) jäävad sellest allapoole.

Kas molübdeeni toidulisandi üleannustamine on võimalik?

Ühe preparaadi tavapärase kasutamise korral on see ebatõenäoline. Risk suureneb, kui kasutatakse korraga mitut mineraalainete kompleksi, mis kõik sisaldavad molübdeeni.

Mis on molübdeenikofaktori puudulikkus ja kas see on sama, mis toidupuudus?

Ei ole. See on harvaesinev geneetiline haigus (esineb 1 : 100 000–200 000 vastsündinul), mille korral organism ei suuda molübdeeni ensüümide aktiveerimiseks kasutada. See ei ole seotud toitumisega ega parane toidulisandiga.

Kas Eestis on molübdeeni puudus üldse võimalik?

Ebatõenäoline. Eesti pinnas ei ole molübdeenivaene ja tüüpiline toidulaud – kaunviljad, teraviljad, pähklid – katab vajaduse kergesti.

Kas ma pean molübdeeni taset ise testima?

Tervel inimesel, kes sööb mitmekesiselt, ei ole selleks tavaliselt põhjust. Testimine on asjakohane vaid spetsiifilistes meditsiinilistes olukordades, mille üle otsustab arst.

Allikad

1. Oskarsson A, Kippler M. Molybdenum – a scoping review for Nordic Nutrition Recommendations 2023
2. Abumrad NN, Schneider AJ, Steel D, Rogers LS. Amino acid intolerance during prolonged total parenteral nutrition reversed by molybdate therapy
3. Atwal PS, Scaglia F. Molybdenum cofactor deficiency
4. Durousset C, Gay C, Magnin S, Acquaviva C, Patural H. Sulfite oxidase activity deficiency caused by cofactor molybdenum deficiency: a case of early severe encephalopathy
5. EFSA NDA Panel. Scientific Opinion on Dietary Reference Values for molybdenum
6. Seldén AI, Berg NP, Söderbergh A, Bergström BEO. Occupational molybdenum exposure and a gouty electrician

Teemad: molübdeen · puudus