Tsingi vormid: diglütsinaat, pikolinaat, atsetaat ja oksiid – milline imendub paremini?

Teemad: tsink · imendumine · annustamine · immuunsus · nahk ja juuksed

Tsink on mineraalaine, mida keha ei tooda ega salvesta – igapäevane vajadus tuleb katta toidust või toidulisandist. Täiskasvanul on päevane soovituslik kogus 7,5–16,3 mg sõltuvalt soost ja toitumisharjumustest, ohutu ülempiir on 25 mg.¹ Nii väike vahe – aga selle sees peitub küsimus, millest apteegis harva räägitakse: erinevad tsingi keemilised vormid imenduvad kehas väga erinevalt.

Pakendil näidatud milligrammid ei ütle midagi selle kohta, kui palju tsinkist tegelikult verre jõuab. Tsinkoksiidis on elementaarset tsinki ~80%, diglütsinaadis vaid ~30% – aga esimene imendub laboriuuringutes halvemini kui teine. Vorm on tähtsam kui arv.

Miks tsingivorm üldse loeb

Toidulisandis ei ole tsink kunagi puhtal metallkujul – see on alati seotud mõne teise ühendiga. Seda ühendit nimetatakse tsingi vormiks. Oksiid, sulfaat, glükonaat, diglütsinaat – need kõik on erinevad viisid tsingi “pakendamiseks” tabletti või kapsli sisse.

Kui kapsel lahustub maos, vabaneb tsink ja imendub peensooles. Aga kui palju vabaneb ja kui palju jõuab vereringesse – see sõltub just sellest, milline ühendit kasutati. Kaks preparaati, mõlemas 10 mg tsinki, võivad anda organismile täiesti erineva koguse.

Oluline mõiste on elementaarne tsink – see on tsingi aatomite tegelik mass ühendis. Tsinkoksiidis on see ~80%, mis tähendab, et 100 mg oksiidist saab teoreetiliselt 80 mg tsinki. Diglütsinaadis on elementaarne tsink ~30%. Enamik tootjaid märgib etiketile just elementaarse tsingi koguse, mitte ühendit tervikuna.

Ent suur elementaarne % ei tähenda paremat imendumist. See on peamine viga, mida tsingipreparaate valides tehakse.

Tsink diglütsinaat: miks see on tõusnud esiplaanile

Diglütsinaat tähendab, et üks tsinkioon on seotud kahe glütsiini aminohappega. See struktuur on kelaadühend – tsink on aminohapete vahel nagu tangidesse võetud. Kelaadstruktuuri tähtsus seisneb selles, et see kaitseb tsinki seedetraktis: ühend on stabiilne happelises keskkonnas pH 2–6 ja molekulmass jääb alla 1000 daltonit, mis soodustab imendumist peensooles.²

Inimuuringute tulemused on järjepidevad. Gandia jt viisid 2007. aastal läbi randomiseeritud ristuuringu 12 naisega – pärast ühekordset 15 mg annust oli tsink diglütsinaadi imendumine oli bisglütsinaadina mõõdetuna 43,4% kõrgem kui glükonaadil – tulemus põhines seerumi tsingi maksimumkontsentratsioonil ja kõvera alusel.³ DiSilvestro jt kordasid leidu erinevas formaadis: kuuenädalases RCT-s 30 naisega tõstis ainult glütsinaat plasma tsinki statistiliselt oluliselt võrreldes algväärtusega (p < 0,001), glükonaat ega platseebo seda ei teinud.⁴

Teine eelis on seedetrakti taluvus. Tsink tühja kõhuga võttes põhjustab sageli iiveldust – diglütsinaat on selles osas leebem kui sulfaat või oksiid. Koos magneesiumiga kehtib täpselt sama põhimõte: ka magneesiumi puhul imenduvad kelaaditud vormid paremini kui anorgaanilised.

Tsink diglütsinaadi imendumine on uuringutes osutunud järjepidevalt parimaks. Millist tsinki valida igapäevaseks kasutuseks? Diglütsinaat sobib enamikule täiskasvanutest – eriti siis, kui varasem preparaat “ei töötanud”.

Tsink pikolinaat: koeakumulatsioon vs vereplasma

Pikolinaat on teine populaarne kelaaditud vorm – tsink on seotud pikoliinhappega, mis on B3-vitamiini ainevahetuse kõrvalprodukt. Teoreetiliselt peaks see parandama tsingi transporti rakkudesse.

Barrie jt klassikaline 1987. aasta uuring andis paljulubavaid tulemusi: 15 tervet vabatahtlikku võtsid 4 nädalat 50 mg tsinki päevas pikolinaadina, tsitraadina, glükonaadina või platseebot. Ainult pikolinaat suurendas oluliselt tsingi taset juustes (p < 0,005), uriinis (p < 0,001) ja erütrotsüütides (p < 0,001).⁵ See viitab, et pikolinaat koguneb kudedesse hästi.

Aga seerumi tsink – see, mida laborianalüüsid tavaliselt mõõdavad – pikolinaadiga oluliselt ei tõusnud. DiSilvestro jt leidsid 2008. aastal, et plasma tsinki mõõtes oli pikolinaat võrdväärne oksiidiga, mitte diglütsinaadiga.⁴ Erütrotsüütides oli pikolinaat teisel kohal pärast glütsinaati.

Mida see tähendab praktikas? Pikolinaat võib tõsta tsinki kudedes, kuid vereplasma taseme parandamiseks on diglütsinaat uuringutes näidanud järjepidevamaid tulemusi. Kui eesmärk on tõsta laboris mõõdetavat tsingi taset, on diglütsinaat tõenäoliselt usaldusväärsem valik. Kui eesmärk on koeküllastus – näiteks naha, juuste ja küünte toetamiseks – võib pikolinaat olla põhjendatud.

Tsink atsetaat: losengide erivorm

Tsink atsetaat on Eesti apteekides kõige otsitum tsingivorm – GSC andmed näitavad 101 klikki ainuüksi selle nimega. Põhjus on lihtne: atsetaat on peamine toimeaine külmetuse losengides.

Siin on aga oluline nüanss. Losengide toime ei põhine seedimise teel imendumist – tsink vabaneb otse suuõõnes ja kurgu limaskestal. Kontakt viirusega toimub seal, mitte veres. Seetõttu on atsetaadi puhul losengi formaat otsustava tähtsusega: kapslina või tablettidena võetuna kaob see lokaalne efekt täielikult.

Kui huvi on igapäevase tsingi taseme hoidmine, ei ole atsetaat esimene valik. Kui huvi on tsink atsetaat külmetuse kestuse lühendamiseks – losengina, esimeste sümptomite ilmnemisel – on see tõenduspõhine valik. Need on kaks erinevat kasutust, kaks erinevat vormi.

Oluline: Tsink atsetaat losengina on efektiivne ainult siis, kui seda hakatakse võtma külmetuse esimese päeva jooksul. Hilisem alustamine ei anna sama efekti.

Tsitraat ja glükonaat: usaldusväärne keskmine

Tsink tsitraat ja tsinkglükonaat on toidulisanditurul pikalt olnud – neid leidub paljudes kombineeritud preparaatides ning need on odavamad kui diglütsinaat.

Biosaadavuse osas on mõlemad diglütsinaadist tagasihoidlikumad, kuid oksiidist selgelt paremad. Wegmüller jt näitasid, et tsitraat ja glükonaat imenduvad võrdväärselt – mõlemad oluliselt paremini kui oksiid.⁴ In vitro uuringus oli glükonaadi biosaadavus 4,5–6,2%, tsitraat ulatus 9% lähedale – mõlemad kaugel oksiidi 1,77%-st, kuid madalamal diglütsinaadi 5,8–9,75%-st.⁶

Glükonaati kasutatakse ka veenisisestes preparaatides ja mõnedes immuunsuse toetamise kompleksides. Tsitraat on leebem seedetraktile kui sulfaat. Mõlemad sobivad, kui eelarve on piiratud ja diglütsinaat liiga kallis – aga kui imendumine on prioriteet, tasub diglütsinaadi hinnavahet kaaluda.

Tsinkoksiid: kõrge elementaarne %, madal imendumine

Tsinkoksiid on tsingi odavaim vorm ja leidub peamiselt kahes kohas: nahakreemides ning odavamates multivitamiinides. Elementaarse tsingi sisaldus on ~80% – ükski teine suukaudne vorm ei ulatu sellele lähedale. Paberil näeb see väga hea välja.

Tegelikkus on teistsugune. Tsinkoksiid biosaadavus in vitro seedimismudelites on vaid 1,77% – madalaim kõigist uuritud vormidest, oluliselt alla glükonaadi (4,5–6,2%) ja diglütsinaadi (5,8–9,75%).⁶ Inimuuringutes kinnitas DiSilvestro jt uuring, et oksiidi plasma-tsink oli võrdväärne pikolinaadiga – mõlemad selgelt alla glütsinaadi.

Miks see nii on? Oksiid on anorgaaniline ühend – maohappes küll osaliselt lahustuv, kuid seedetrakti transpordi seisukohast ebasoodne. Sellega puudub aminohapete kaitsev kelaadstruktuur, mis aitaks tsinki retseptoriteni viia.

Nahakreemides on tsinkoksiid omal kohal – seal toimib see barjäärkaitsena, UV-filtrina ja põletikuvastasena. Suukaudsel kasutamisel maksab sama raha eest diglütsinaat või tsitraat oluliselt rohkem.

Hoiatus: Kui multivitamiini koostises on “zinc oxide” või “tsinkoksiid”, annab preparaat tsinki teoreetiliselt küll, aga efektiivsus on madal. Eraldi tsingipreparaati valides tasub alati eelistada orgaanilist vormi.

Mis mõjutab tsingi imendumist lisaks vormile

Isegi parima imendumisega vorm töötab halvasti, kui seda võtta valel ajal või vale toiduga. Kolm tegurit on praktiliselt kõige olulisemad.

Fütaadid on taimsetes toiduainetes leiduvad ühendid, mis seovad mineraalaineid – sealhulgas tsinki – seedetraktis kinni ja takistavad imendumist. Täisteraleib, kaerahelbed, kaunviljad ja pähklid sisaldavad kõik märkimisväärseid fütaadikoguseid. EFSA arvutused näitavad, et kõrge fütaadisisaldusega toitumise korral (1200 mg/päev) võib täiskasvanud mehe päevane vajadus tõusta 9,4 mg-lt kuni 16,3 mg-ni – peaaegu kahekordne erinevus.¹ See on põhjus, miks taimetoitlased ja vegantoidul inimesed vajavad sageli rohkem tsinki. Paralleelselt kehtib sama raua puhul, kus toidust imendumine sõltub samuti tugevalt toidu koostisest.

Võtmise kellaaeg mõjutab taluvust rohkem kui imendumist. Tühja kõhuga võetud tsink imendub kiiremini, kuid põhjustab sageli iiveldust – eriti sulfaadi ja oksiidi puhul. Kergete kõrvaltoimetega vormid nagu diglütsinaat taluvad tühja kõhuga võtmist paremini. Piimatooted, kohv ja tee tasub tsingi manustamisest ajaliselt eraldada vähemalt tunni võrra.

Vask on kolmas tegur, millest pikaajalises kasutuses ei saa mööda vaadata. Tsink ja vask konkureerivad imendumiseks samas transpordisüsteemis – kõrge tsingi tarbimine pikema perioodi vältel võib vähendada vase imendumist. EFSA ülempiir 25 mg/päev on kehtestatud just seda arvestades.¹ Kui tsinki võetakse üle 15 mg päevas rohkem kui mõni kuu, tasub kaaluda preparaati, mis sisaldab ka väikest kogust vaske, või konsulteerida arstiga. Samas kehtib see ka rauapreparaatide valikul – pikaajaline lisandite kasutamine vajab alati terviklikku pilti.

[annus]

Kuidas lugeda tsingipreparaadi pakendit

Pakendi koostis näeb sageli keeruline välja – kuid kolm asja on kõige olulisemad.

1. Leia vorm suludes

   Koostisosade loendis on kirjas midagi sellist: "Tsink (tsinkdiglütsinaadina) 10 mg" või "Zinc (as zinc oxide) 15 mg". Sulgudes olev sõna on vorm – see ütleb sulle, millise keemilise ühendiga on tegemist. Kui vormi ei ole märgitud, küsi müüjalt või proviisori käest.

2. Kontrolli elementaarse tsingi kogust

   Etiketil näidatud milligrammid viitavad tavaliselt elementaarsele tsingile – mitte terve ühendi massile. See on hea: saad otse võrrelda päevase vajadusega (7,5–16,3 mg täiskasvanul). Kui etiketil on märgitud ainult ühendi kogus ilma elementaarse tsingita, on seda raskem hinnata – see on märk kehvemast läbipaistvusest.

3. Hinda annust päevase vajaduse suhtes

   EFSA soovitusliku päevakoguse (PRI) alumine piir on 7,5 mg (naised, madal fütaat) ja ülemine 16,3 mg (mehed, kõrge fütaat). Ohutu ülempiir on 25 mg. Preparaadid, mis sisaldavad 25–50 mg annuseid, on mõeldud lühiajaliseks puuduse korrigeerimiseks – mitte igapäevaseks pikaajaliseks kasutuseks ilma vajaduse kindlakstegemiseta.

4. Kontrolli vase sisaldust pikaajalise kasutuse korral

   Kui kavatsed tsinki võtta rohkem kui mõni kuu järjest, vaata, kas preparaat sisaldab ka vaske. Tsink ja vask konkureerivad imendumiseks – kõrge tsingi tarbimine ilma vaseta võib aja jooksul vähendada vase taset. Mõned kvaliteetsemad tsingipreparaadid lisavad koostisse 1–2 mg vaske just sel põhjusel.

5. Kahtluse korral pöördu proviisori poole

   Kui vereanalüüsid on tehtud ja tsingi tase on teadaolevalt madal, on mõistlik valida preparaat koos arstiga – annustamine, kestus ja vorm sõltuvad põhjusest. Toidulisand ei asenda ravi.

Proviisori kommentaar

Tsinki küsitakse apteegis üha sagedamini vorminime järgi – “diglütsinaat” või “pikolinaat” – ja see on tegelikult hea märk. See tähendab, et inimene on ise uurinud, mitte lihtsalt esimese riiuli toote võtnud.

Kõige sagedasem viga, mida näen: inimene ostab multivitamiini, eeldades et tsink on seal “piisavalt”. Enamiku multivitamiinide tsingivorm on oksiid – odav, kuid halvima imendumisega. Tegelik tsingi panus sellest preparaadist on palju väiksem kui etiketil näidatud number.

Kolm asja, mida soovitan alati:

• Vali diglütsinaat või tsitraat igapäevaseks kasutuseks – need on uuringutes järjepidevamalt toiminud kui oksiid või sulfaat
• Võta koos kerge toiduga, kui tühja kõhuga tekib ebamugavus – imendumine väheneb veidi, kuid taluvus paraneb oluliselt
• Ära unusta vaske, kui kasutad tsinki pikalt üle 15 mg päevas – küsi apteekrilt kombineeritud preparaadi kohta

Losengid külmetuse vastu on eraldi lugu – seal on atsetaadivorm põhjendatud, aga ainult esimeste sümptomite ilmnemisel ja korrektselt doseerituna. Kapslina võetud atsetaat ei anna sama efekti.

KKK

Milline tsingivorm imendub kõige paremini?

Küsimus milline tsink imendub paremini ei ole üheselt vastatav, kuid tsink diglütsinaadi imendumine on inimuuringutes näidanud kõige järjepidevamalt häid tulemusi – ühes kliinilises uuringus oli selle biosaadavus 43,4% kõrgem kui glükonaadil. Tsitraat ja glükonaat on head teised valikud. Tsinkoksiid on halveima imendumisega suukaudne vorm.

Mis vahe on kelaaditud tsingil ja tavalisel tsingil?

Kelaaditud tsink tähendab, et tsinkioon on seotud orgaanilise molekuliga – tavaliselt aminohappega nagu glütsiin. See kaitseb tsinki seedetraktis ja parandab imendumist. Tsinkoksiid ja tsinksulfaat on anorgaanilised vormid – neid ei peeta kelaadituks.

Kas tsink diglütsinaat on sama mis tsinkglütsinaat või tsink bisglütsinaat?

Jah – need on sama aine erinevad nimed. “Bisglütsinaat” tähendab, et kaks glütsiini molekuli on seotud ühe tsinkiooniga. Etiketil võib olla kirjas tsinkdiglütsinaat, zinc bisglycinate, zinc diglycinate või zinc glycinate – kõik viitavad samale kelaadühendile.

Miks tsink teeb kõhu pahaks?

Tsink tühja kõhuga võetuna ärritab seedetrakti limaskesta – eriti sulfaat ja oksiid. Diglütsinaat on leebem. Kui iiveldus on probleem, võta preparaat koos kerge toiduga ja väldi piimatooteid ning kohvi samal ajal.

Kas tsink pikolinaat on parem kui diglütsinaat?

Tsink diglütsinaat vs pikolinaat: tulemused on erinevates uuringutes vastuolulised. Pikolinaat võib tõsta tsinki kudedes (juuksed, erütrotsüüdid), kuid vereplasma taseme tõstmisel on diglütsinaat näidanud järjepidevamaid tulemusi. Naha ja juuste toetamiseks võib pikolinaat olla põhjendatud valik.

Kui palju tsinki päevas võtta?

EFSA soovituslik päevakogus on täiskasvanud naistel 7,5–12,7 mg ja meestel 9,4–16,3 mg sõltuvalt fütaadisisaldusest toidus. Ohutu ülempiir on 25 mg päevas. Rasedatel lisandub 1,6 mg ja imetavatel 2,9 mg tavakogusele.

Kas tsink ja raud tuleb eraldi võtta?

Jah – tsink ja raud konkureerivad imendumiseks samas transpordisüsteemis. Suurte annuste samaaegne võtmine vähendab mõlema imendumist. Soovitav on võtta neid erinevatel toidukordadel.

Allikad

1. EFSA Panel on Dietetic Products, Nutrition and Allergies (NDA). Dietary reference values for zinc. EFSA Journal. 2014;12(10):3844

2. Gandia P et al. A bioavailability study comparing two oral formulations containing zinc (Zn bis-glycinate vs. Zn gluconate) after a single administration to twelve healthy female volunteers. Int J Vitam Nutr Res. 2007;77(4):243–248

3. Devarshi PP, Mao Q, Grant RW, Hazels Mitmesser S. Comparative Absorption and Bioavailability of Various Chemical Forms of Zinc in Humans: A Narrative Review. Nutrients. 2024;16(24):4269

4. DiSilvestro RA et al. Comparison of Four Commercially Available Zinc Supplements for Performance in a Zinc Tolerance Test. FASEB J. 2008;22(1 Suppl):693.3

5. Barrie SA et al. Comparative absorption of zinc picolinate, zinc citrate and zinc gluconate in humans. Agents Actions. 1987;21(1–2):223–228

6. Ośko J et al. Comparison of the Potential Relative Bioaccessibility of Zinc Supplements – In Vitro Studies. Nutrients. 2023;15(13):2932

Teemad: tsink · imendumine · annustamine · immuunsus · nahk ja juuksed