Raua vormid toidulisandites: bisglütsinaat, liposoomne ja kolmevalentne raud

Teemad: raud · imendumine · annustamine

Raud on mineraalaine, mida keha kasutab hemoglobiini tootmiseks – valgu, mis transpordib hapnikku punastes verelibledes kopsudest kudedesse. Ilma piisava rauata väheneb hapnikuvarustus kudedes, tekib väsimus ja ajapikku rauapuudusaneemia. Keha ei suuda rauda ise sünteesida, mistõttu tuleb kogu vajadus katta toidust või toidulisandist.

Apteegi riiulil võib olla kümneid erinevaid rauapreparaate. Pakendil on kõigil lubatud sama tulemus, aga sees on täiesti erinevad ühendid, erinevate imendumismehhanismide ja kõrvaltoimeprofiilidega. Raudsulfaat, raudbisglütsinaat, liposoomne raud, polümaltooskompleks – need ei ole lihtsalt erinevad nimed samale asjale.

Miks raua vorm üldse loeb?

Raud ei imendu kehas ühtlaselt, olenemata sellest, kui palju tablett sisaldab. Raua imendumine sõltub kolmest asjast: raua keemilisest vormist, seedetrakti keskkonnast ja keha hetkevajadusest. Neist esimene – vorm – on ainus, mida saab preparaati valides ise mõjutada.

Mao happelises keskkonnas laguneb rauaühend osadeks. Vaba raud, mis vabaneb klassikaliste soolade (raudsulfaat, fumaraat) lagunemisel, ärritab mao limaskesta – just seepärast tekib paljudel iiveldus, kõhukinnisus või kõhuvalu. Kelaatühendites (bisglütsinaat, diglütsinaat) on rauaatom seotud aminohapetega, mis kaitsevad seda happelise keskkonna eest ja võimaldavad imenduda osaliselt teist teed pidi – aminohapete transporteri kaudu, mitte üksnes DMT-1 kaudu. See tähendab vähem ärritust ja paremat imendumist.

Kolmevalentne raud (Fe³⁺) vajab enne imendumist redutseerimist kahevalentseks – see samm sõltub maohappest ja C-vitamiinist. Uuemad Fe³⁺-kandesüsteemid (liposoomne, sukrosomiaalne) lähevad sellest sammust osaliselt mööda, imendudes otse lümfiteede kaudu.

Klassikalised rauasoolad: raudsulfaat, fumaraat ja glükonaat

Raudsulfaat on olnud rauapuuduse standardravi üle saja aasta. See on odav, hästi uuritud ja laialdaselt kättesaadav – nii retseptiravimina kui ka toidulisandina. 80 mg elementaarset rauda päevas raudsulfaadina on annus, millega enamik kliinilisi uuringuid on läbi viidud ja mille põhjal on koostatud ravijuhised.

Probleem ei ole tõhususes. Probleem on taluvuses.

Uuringud näitavad, et kuni 70% patsientidest, kes võtavad raudsulfaati terapeutilistes annustes, teatab seedetrakti kõrvaltoimetest – kõhukinnisusest, iiveldusest, kõhuvalust või tumedat värvi väljaheitest.¹ Just rauasulfaat kõhukinnisus on üks levinumaid põhjusi, miks inimesed ravi pooleli jätavad, ja miks apteekides küsitakse üha sagedamini alternatiive.

Mehhanism on selge. Raudsulfaat laguneb maos kiiresti, vabastades suure koguse ioonilist Fe²⁺ korraga. Vaba raud reageerib hapnikuga, tekitades oksüdatiivseid ühendeid, mis ärritavad seedetrakti limaskesta. Mida suurem annus, seda tugevam ärritus.

Raudfumaraat sisaldab elementaarset rauda rohkem kui sulfaat – umbes 33% võrreldes sulfaadi 20%-ga –, mistõttu saab sama rauakoguse kätte väiksema tabletiga. Kõrvaltoimed on sarnased sulfaadiga, kuid mõnel inimesel veidi leebemad. Eestis on fumaraat saadaval peamiselt kombineeritud preparaatides.

Raudglükonaat sisaldab elementaarset rauda vähem (umbes 12%), mistõttu on sama efekti saavutamiseks vaja suuremaid tablette või rohkem annuseid. Samas on seedetrakti taluvus veidi parem kui sulfaadil – raudglükonaat vs bisglütsinaat näitab aga selgelt, et kelaatühend imendub siiski paremini mõlemat mõõdet vaadates.²

Klassikalised rauasoolad on endiselt põhjendatud valik seal, kus hind on otsustav tegur ja kõrvaltoimed on talutavad. Kui seedetrakt aga protesteerib, on mõistlik kaaluda kelaatvormi.

Raudbisglütsinaat ja diglütsinaat – parim valik enamikule

Eestis on rauddiglütsinaat apteekide riiulil kõige levinum kelaatvormi nimetus – Bertils Kelasin, Rõõm Raud, Nutridream ja enamik teisi kasutavad just seda terminit. Rahvusvahelistes uuringutes kasutatakse sama ühendi kohta nimetust bisglütsinaat. Tegemist on täpselt sama asjaga: Fe²⁺ ioon, mis on seotud kahe glütsiinimolekuliga. Pakendil võib olla kumbki nimetus – toime on identne.

Miks kelaatitud raud imendub paremini?

Tavalise rauasoola lagunemisel vabaneb maos vaba Fe²⁺ ioon. See ioon imendub peensooles DMT-1 transportervalgu kaudu – protsess, mis on pH-tundlik, konkureerib teiste mineraalainetega (tsink, kaltsium) ja vajab happelist keskkonda.

Kelaatühendis on rauaatom „peidetud” kahe glütsiinimolekuli vahele. See struktuur on stabiilne nii happelises maos kui ka leeliselisemas peensooles. Keha tunneb kelaati aminohappeühendina ja imendab seda osaliselt peptidaasi transporterite kaudu – tee, mis on DMT-1-st sõltumatu. Tulemus: kelaatitud raud ei konkureeri tsingi ega kaltsiumiga imendumisel samal määral kui vaba Fe²⁺.³

Arvud räägivad selget keelt. Hallbergi ja kolleegide uuring näitas, et bisglütsinaadi imendumine toidust on keskmiselt 5,7%, võrreldes raudsulfaadi 1,7%-ga – ehk ligikaudu 3–4 korda rohkem samadel tingimustel.¹ Vesilahuses, ilma toiduta, ulatub bisglütsinaadi imendumine 34–46%-ni.²

Ferrochel® – mida see tähendab pakendil?

Ferrochel® on patenteeritud bisglütsinaadi toimeaine, mida toodab Ameerika firma Albion Minerals. See on kõige põhjalikumalt uuritud kelaatvormi bränd – enamik kliinilistest uuringutest bisglütsinaadi kohta on tehtud just Ferrochel®-i toimeainega. Kui pakendil on Ferrochel®-i märge, tähendab see, et toimeaine kvaliteet vastab uuringutes kasutatud standardile.

Ferrochel®-ita bisglütsinaat ei pruugi olla kehvem, aga selle kvaliteeti on raskem kontrollida, sest tootjad ei avalda alati toimeaine päritolu.

Rasedatega tehtud uuring näitas, et raudbisglütsinaat annuses 24 mg päevas andis sama hemoglobiini tõusu kui raudfumaraat annuses 66 mg – kõrvaltoimeid esines bisglütsinaadirühmas märkimisväärselt vähem.⁴ See tähendab, et efektiivse tulemuse saavutamiseks vajatakse bisglütsinaati kolm korda vähem.

Kui soovid täpsemalt teada, kuidas ja millega on rauapreparaati kõige mõistlikum võtta, vaata kuidas rauapreparaati võtta.

Liposoomne raud – millal see päriselt aitab?

Liposoomne raud on turundusliku edu poolest üks kiiremini kasvavaid segmente rauapreparaatide turul. Apteekides maksab liposoomne toode umbes 20–26 eurot, bisglütsinaat aga 8–15 eurot. Kas hinnavahe on põhjendatud?

Vahel jah. Aga mitte alati – ja kindlasti mitte igaühele.

Mis on liposoom ja kuidas see töötab?

Liposoom on väike fosfolipiidne mull – sama materjal, millest on ehitatud rakumembraanid. Raud on pakitud selle mulli sisse. Liposoom kaitseb rauaühendit maohappe eest, vältides ärritust seedetraktis, ja võimaldab raual imenduda osaliselt otse peensoole rakumembraani kaudu lipiidide ühinemise teel – protsess, mis ei sõltu DMT-1 transporterist.

Siin tuleb aga üks oluline tähelepanek.

Mida „liposoomne” pakendil tegelikult tähendab?

Eestis müüdavad „liposoomsed” rauatooted ei sisalda kõik sama toimeainet. Näiteks SmartHit IV Ferrum sisaldab tegelikult Fe³⁺ pürofosfaati liposoomses kandesüsteemis, mitte Fe²⁺ bisglütsinaati, nagu ostja võib eeldada. Nordaid Raua Sprei sisaldab raudglükonaati ja Fe³⁺ ammooniumtsitraati.

See ei tähenda, et need tooted on halvad. Aga ostja peab teadma, mida ta ostab. Liposoomne on kandesüsteem, mitte toimeaine, ja kandesüsteem saab ümbritseda väga erinevaid rauaühendeid.

Kellele liposoomne raud päriselt sobib?

Liposoomse raua suurim eelis ilmneb olukordades, kus tavaline raud ei imendu piisavalt – mitte seedetrakti taluvuse, vaid immuunsüsteemi regulatsiooni tõttu.

Põletiku korral toodab keha rohkem heptsidiini – hormooni, mis blokeerib DMT-1 transporteri ja vähendab raua imendumist. See on keha kaitsereaktsioon: põletiku ajal ei taha organism rauda verre lasta, sest bakterid kasutavad rauda oma kasvuks. Tulemus: tavalisel rauapreparaadil võib olla väga madal efektiivsus kroonilise põletikuga inimestel, isegi kui annus on piisav.

Liposoomne raud imendub osaliselt lümfiteede kaudu, möödudes heptsidiini blokist. 2025. aasta uuringud näitavad, et põletikuga patsientidel on liposoomse raua biosaadavus märkimisväärselt kõrgem kui bisglütsinaadil samasuguse annuse korral.⁵

Kokkuvõttes: liposoomne raud on põhjendatud valik kroonilise põletikuga (IBD, neeruhaigus, reumatoidartriit), malabsorptsiooniga või raske seedetrakti taluvusprobleemiga inimestele. Tervel inimesel, kellel puudub spetsiifiline põhjus, annab bisglütsinaat sama tulemuse kolm korda odavamalt.

Kolmevalentne raud: polümaltooskompleks, pürofosfaat ja sukrosomiaalne

Fe³⁺ ehk kolmevalentne raud on raua stabiilsem oksüdatsioonivorm. Looduses esineb raud enamasti just Fe³⁺ kujul – see on vorm, milles raud leidub mullas, taimsetes allikates ja paljudes ravimites. Keha aga imendab rauda peamiselt Fe²⁺ kujul, mistõttu peab kolmevalentne raud enne imendumist redutseeruma. See samm vajab maohapet ja C-vitamiini ning just siin peitub Fe³⁺ klassikaline nõrkus.

Uuemad Fe³⁺-kandesüsteemid on selle probleemi osaliselt lahendanud.

Raud(III)hüdroksiid-polümaltooskompleks

Polümaltooskompleks (inglise keeles iron polymaltose complex ehk IPC) on Fe³⁺-ühend, kus raud on seotud polümaltoosiga – tärklise laguproduktiga. See struktuur vabastab rauda kontrollitult, mis tähendab, et vaba Fe³⁺ hulk maos on väiksem ja limaskesta ärritus leebem kui klassikalistel rauasooladel.

Kliinilised uuringud näitavad aga, et polümaltooskompleks on hemoglobiini taastamisel võrreldav raudsulfaadiga, kuid ferritiini (rauavaru) taastamisel nõrgem.⁶ See tähendab, et polümaltooskompleks sobib hästi neile, kellel on kerge kuni mõõdukas rauapuudus ja kellel sulfaat seedetraktile ei sobi, kuid sügava rauapuuduse korral võib tulemus jääda oodatust tagasihoidlikumaks.

Eestis on polümaltooskompleks saadaval peamiselt lastele mõeldud preparaatides ja mõnedes kombineeritud toodetes.

Raudpürofosfaat liposoomsetes ja sukrosomaalsetes süsteemides

Raudpürofosfaat on Fe³⁺-ühend, mida kasutatakse peamiselt just liposoomsetes ja sukrosomaalsetes kandesüsteemides. Üksinda – ilma erilise kandesüsteemita – imendub raudpürofosfaat halvasti. Koos fosfolipiidse kestaga (liposoom) või sukresteri maatriksiga (sukrosomiaalne) muutub olukord aga teistsuguseks.

Sukrosomiaalne raud (kaubamärk Sideral®) on praegu kõige põhjalikumalt uuritud uue põlvkonna Fe³⁺-preparaat. Selle eripära on imendumistee: sukrosomiaalne raud imendub peensooles M-rakkude kaudu – samad rakud, mida kasutavad mõned vaktsiinid ja probiootikumid. See tee on täiesti sõltumatu DMT-1 transporterist ja heptsidiinist.

Üks olulisemaid uuringuid võrdles sukrosomiaalset rauda (14 mg päevas) raudsulfaadiga (30 mg päevas) rasedatel: mõlemas rühmas saavutati sama hemoglobiini ja ferritiini tõus, kuid sukrosomaalses rühmas ei teatanud ükski osaleja seedetrakti kõrvaltoimetest.⁷ Null protsenti kõrvaltoimeid – see on tulemus, mida ükski teine rauapreparaat ei ole suutnud kliinilistes uuringutes korrata.

Kellele Fe³⁺-kompleksid sobivad?

Fe³⁺-kompleksid on põhjendatud valik seal, kus Fe²⁺-preparaadid on vastunäidustatud või halvasti talutavad – näiteks põletikulise soolehaigusega (IBD), kroonilise neeruhaigusega või malabsorptsiooniga inimestele. Polümaltooskompleks sobib hästi lastele, kuna ei tekita hammaste plekke ega maoärritust. Sukrosomiaalne on kallimat sorti, kuid ainulaadse taluvusprofiiliga, ja eriti sobiv neile, kellel kõik muud suukaudsed rauapreparaadid on kõrvaltoimeid tekitanud.

Oluline: Fe³⁺-preparaate ei tohiks võtta koos C-vitamiiniga eesmärgiga imendumist parandada – erinevalt Fe²⁺-sooladest ei ole C-vitamiin Fe³⁺-kompleksidele sama oluline ja võib mõnes kandesüsteemis kompleksi destabiliseerida. Sukrosomiaalne raud imendub efektiivselt ilma lisaabita.

Kuidas valida rauapreparaati

Rauapreparaadi valimine ei peaks algama apteegi riiulilt – see peaks algama veidi varem. Vale valik ei tähenda ainult raha raiskamist, vaid ka seda, et rauapuudus jääb kestma, kuigi preparaat on käes.

1. Samm 1: Kontrolli vereanalüüs enne ostmist

   Rauapreparaati ei ole mõistlik võtta "tunnetuse järgi". Hemoglobiin, ferritiin ja transferriini küllastus näitavad täpselt, kui sügav puudus on, ja sellest sõltub, milline annus ja vorm on vajalik. Kerge puuduse korral (ferritiin 10–20 µg/l) piisab enamasti 25–30 mg bisglütsinaadist päevas. Sügava puuduse korral (ferritiin alla 10 µg/l, madal hemoglobiin) võib arst soovitada suuremat annust või isegi intravenoosset ravi. Pöördu perearsti poole analüüside saamiseks.

2. Samm 2: Hinda oma seedetrakti taluvust

   Kui varasemad rauapreparaadid on tekitanud kõhukinnisust, iiveldust või kõhuvalu, siis klassikalised rauasoolad (sulfaat, fumaraat) tõenäoliselt ei sobi. Vali raudbisglütsinaat või diglütsinaat: sama tõhusus, kuid oluliselt leebem mõju seedetraktile. Kui isegi bisglütsinaat tekitab ebamugavust, kaalu sukrosomiaalset rauda (Sideral) – selle taluvusprofiil on kliiniliselt parim olemasolevate suukaudsete vormide seas.

3. Samm 3: Arvesta oma terviseseisundit

   Põletikulise soolehaiguse (Crohni tõbi, haavandiline koliit), kroonilise neeruhaiguse või reumatoidartriidiga inimestel blokeerib kõrgenenud heptsidiin tavalist raua imendumisteed. Sel juhul on liposoomne raud või sukrosomiaalne raud paremini põhjendatud valik – need imenduvad heptsidiinist sõltumatut teed pidi. Sama kehtib malabsorptsiooniga inimestele (tsöliaakia, bariaatriline operatsioon).

4. Samm 4: Loe pakendi koostist, mitte ainult nime

   Pakendil olev sõna "liposoomne" ei ütle, milline rauaühend sees on. Kontrolli alati toimeainet: kas see on raudbisglütsinaat, raudpürofosfaat, raudglükonaat või midagi muud. Kontrolli ka elementaarse raua kogust milligrammides, mitte ühendit tervikuna. 100 mg raudsulfaati sisaldab ainult ~20 mg elementaarset rauda, 100 mg bisglütsinaati aga ~20–28 mg sõltuvalt tootest. Võrdle alati elementaarset rauda, mitte ühendit.

5. Samm 5: Hinda tulemust 8–12 nädala pärast

   Rauapreparaat ei anna tulemust nädalaga. Hemoglobiini normaliseerumine võtab 4–8 nädalat, ferritiini taastamine 3–6 kuud. Kui 8 nädala pärast vereanalüüs ei näita paranemist, ei pruugi probleem olla annuses – tegemist võib olla imendumishäire, vale vormi või muu põhjusega. Pöördu arsti poole edasise uurimise korraldamiseks.

Raua imendumine toidulisandist – mis aitab ja mis segab

Parim rauapreparaat annab poole oma potentsiaalist, kui seda võtta valel ajal või koos vale toiduga. Imendumine ei sõltu ainult vormist – see sõltub ka keskkonnast, kuhu tablett satub.

Tühja kõhuga hommikul on raua imendumine kõrgeim. Toit – eriti kaltsiumirikas, kiudainerohke või tanniine sisaldav – võib imendumist vähendada kuni 50–60% võrreldes tühja kõhuga võtmisega.³ See kehtib eriti Fe²⁺-soolade kohta. Bisglütsinaat on mõnevõrra vähem tundlik toiduga koosmanustamise suhtes tänu oma kelaatstruktuurile, kuid ka selle puhul on tühja kõhuga võtmine eelistatum.

C-vitamiin ja raud – miks kombinatsioon töötab

C-vitamiin on Fe²⁺-preparaatide parim kaaslane. 80–100 mg C-vitamiini koos rauapreparaadiga suurendab raua imendumist kuni 67% võrreldes ilma C-vitamiinita võtmisega – C-vitamiin hoiab raua redutseeritud (Fe²⁺) kujul ja kelaatib seda, kaitstes imendumist pärssivate ühendite eest.³ Apelsinimahl, kiivi või eraldi C-vitamiini tablett – kõik toimivad.

Fe³⁺-kompleksidele (polümaltooskompleks, sukrosomiaalne) C-vitamiin sama efekti ei anna – nende imendumine ei sõltu redutseerimisastmest samal viisil.

[annus]

Antatsiidid ja maohappe vähendajad (PPI-d) on eriti oluline teema. Need tõstavad mao pH-d, mis pärsib Fe²⁺ imendumist oluliselt, kuna Fe²⁺ vajab happelist keskkonda. Inimesed, kes võtavad regulaarselt omeprasooli või pantoprasooli, peaksid kaaluma Fe³⁺-kompleksi (sukrosomiaalne, liposoomne) või bisglütsinaati, mis on mõnevõrra vähem pH-tundlik kui klassikalised rauasoolad.

Hoiatus: Rauapreparaati ei tohi võtta koos tetratsükliini- või fluorokinoloonrühma antibiootikumidega – raud seob need ained ja vähendab nii antibiootikumi kui ka raua imendumist oluliselt. Vahe peab olema vähemalt 2–3 tundi.

Proviisori kommentaar

Apteegis küsitakse rauapreparaate palju ja enamasti tuleb inimene siis, kui esimene ost ei töötanud. Kas kõhtu hakkas valutama, tablett jäi kurgus kinni või lihtsalt „ei tundnud midagi” – see on üsna tüüpiline lugu.

Üks asi, mida pakendil harva kirjas on: raudbisglütsinaat imendub paremini just siis, kui ferritiini tase on madal. Keha reguleerib raua imendumist aktiivselt – mida tühjemad on varud, seda rohkem imendub. See tähendab, et bisglütsinaadi eelis on kõige suurem just siis, kui seda kõige rohkem vajatakse.

Kolm asja, mida peaaegu keegi ei ütle:

• Osta preparaat, mille sildil on elementaarse raua kogus milligrammides, mitte ühendit tervikuna. 56 mg raudsulfaati ja 25 mg bisglütsinaati võivad anda sama koguse elementaarset rauda, kuid hind ja taluvus on täiesti erinevad.
• Kui võtad PPI-sid (omeprasool, pantoprasool), ei ole klassikaline raudsulfaat parim valik. Kõrge pH pärsib Fe²⁺ imendumist märkimisväärselt. Bisglütsinaat või sukrosomiaalne on mõistlikum alternatiiv.
• Ärge ostke „liposoomset rauda” ainult nime põhjal – vaadake, mis toimeaine sees on. Raudpürofosfaat ja raudglükonaat liposoomses kandesüsteemis on erinevad asjad, erineva imendumisprofiili ja hinnaõigustusega.

Oluline: Rauapreparaati ei tohi võtta koos piimatoodete, tee ega kohviga – oota vähemalt tund aega. Kõige tõhusam kombinatsioon on bisglütsinaat + 80–100 mg C-vitamiini tühja kõhuga hommikul.

Liposoomne raud on põhjendatud valik kroonilise põletiku, IBD või PPI-kasutajate korral. Kõigile teistele on bisglütsinaat tõhus, hästi talutav ja mõistliku hinnaga esmavaliku preparaat.

KKK

Mis vahe on raud bisglütsinaadil ja diglütsinaadil?

Sisuliselt mitte midagi – need on sama kelaatühendi kaks erinevat nimetust. Bisglütsinaat on rahvusvaheline keemiline nimetus, diglütsinaat on sama ühendi teine nimekuju. Mõlemad sisaldavad Fe²⁺-iooni, mis on seotud kahe glütsiinimolekuliga. Toime, imendumine ja kõrvaltoimed on identsed.

Milline rauapreparaat imendub kõige paremini?

See sõltub tervislikust seisundist. Tervel inimesel, kellel puudub põletik või malabsorptsioon, imendub raud bisglütsinaat kõige paremini – kuni 4 korda efektiivsemalt kui raudsulfaat. Põletikuga inimesel (IBD, krooniline neeruhaigus) võib liposoomne raud või sukrosomiaalne raud anda parema tulemuse, kuna need imenduvad heptsidiinist sõltumatut teed pidi.

Miks raudsulfaat paneb kõhu kinni?

Raudsulfaat laguneb maos kiiresti, vabastades suure koguse vaba Fe²⁺-iooni. Vaba raud oksüdeerub ja ärritab seedetrakti limaskesta – tulemuseks on kõhukinnisus, iiveldus või kõhuvalu kuni 70% kasutajatest. Kelaatvormi (bisglütsinaat) puhul on raud aminohapete vahel „peidetud” ja vabaneb kontrollitumalt, mistõttu limaskesta ärritus on märkimisväärselt väiksem.

Kas liposoomne raud on alati parem kui bisglütsinaat?

Ei. Tervel inimesel ilma põletiku või malabsorptsioonita annab bisglütsinaat sama tulemuse kolm korda odavamalt. Liposoomne raud on põhjendatud valik seal, kus heptsidiin blokeerib tavalist imendumisteed – kroonilise põletiku, IBD või PPI-kasutuse korral. Lisaks tuleb arvestada, et mitte kõik „liposoomsed” tooted ei sisalda sama toimeainet – mõned sisaldavad raudpürofosfaati, teised raudglükonaati.

Kas rauapreparaati võib võtta koos toiduga?

Fe²⁺-preparaate (sulfaat, bisglütsinaat) on soovitatav võtta tühja kõhuga – toit, eriti kaltsiumirikas või kiudainerohke, vähendab imendumist kuni 50–60%. Kui tühja kõhuga võtmine tekitab ebamugavust, võib bisglütsinaati võtta ka kerge einega – see on klassikalistest sooladest vähem toidutundlik. Fe³⁺-kompleksid (sukrosomiaalne, polümaltooskompleks) on toiduga võtmise suhtes leebemad.

Kas kahe- ja kolmevalentsel raual on erinev mõju?

Nii imendumine kui ka kõrvaltoimed on erinevad. Fe²⁺ imendub otse DMT-1 transporteri kaudu ja on keha jaoks kohe kasutatav. Fe³⁺ vajab enne imendumist redutseerimist – selle sammu toetamiseks on vaja maohapet ja C-vitamiini. Uuemad Fe³⁺ kandesüsteemid (sukrosomiaalne, liposoomne) väldivad seda sammu, imendudes alternatiivseid teid pidi. Kliinilises mõttes on parim mõõdupuu ferritiini ja hemoglobiini tõus – mitte valents ise.

Allikad

1. Hallberg L, Bovell-Benjamin AC, Lönnerdal B. Iron absorption from ferrous bisglycinate and ferric trisglycinate in whole maize. Am J Clin Nutr. 2000;71(5):1124–1129.

2. Bovell-Benjamin AC, Viteri FE, Allen LH. Iron absorption from ferrous bisglycinate and ferric trisglycinate in whole maize. Am J Clin Nutr. 2000;71(6):1563–1569.

3. Abbaspour N, Hurrell R, Kelishadi R. Review on iron and its importance for human health. J Res Med Sci. 2014;19(2):164–174.

4. Szarfarc SC, de Cassana LM, Fujimori E, et al. Relative effectiveness of iron bis-glycinate chelate (Ferrochel) and ferrous sulfate in the control of iron deficiency in pregnant women. Arch Latinoam Nutr. 2001;51(1 Suppl 1):42–47.

5. Elli L, Ferretti F, Branchi F, et al. Oral iron supplementation: new formulations, old questions. Haematologica. 2024;109(8):2381–2394.

6. Santiago P. Ferrous versus ferric oral iron formulations for the treatment of iron deficiency. ScientificWorldJournal. 2012;2012:846824.

7. Gómez-Ramírez S, Brilli E, Tarantino G, Muñoz M. Sucrosomial iron: a new generation iron for improving oral supplementation. Pharmaceuticals. 2018;11(4):97.

Teemad: raud · imendumine · annustamine